Kuidas alkohol organismile mõjub?

Nendele küsimustele leiate vastused alljärgnevast, OÜ Tartu A-kliiniku poolt koostatud ja meile lahkelt siin avaldada lubatud tekstist:

Alkoholi sisaldus veres.
Kõige rohkem mõjub alkohol peaajule ja tema toime on narkootiline. Alkoholi akuutsest toimest sugenevate psüühikahäirete ulatus sõltub esmajoones alkoholi kontsentratsioonist (sisaldusest) veres ning kudedes. Olulist rolli etendab ka kesknärvisüsteemi tolerantsus ehk taluvus veres ringleva alkoholi suhtes. Alkoholi tarvitamisel oleneb tema sisaldus veres mitmetest teguritest. Määravaks on tarvitatava alkoholi hulk – mida suurem on joodud alkoholi annus, seda kõrgemale tõuseb tema sisaldus veres. Oluline on ka joomise tempo: sama annus lühikese ajavahemiku vältel jooduna põhjustab kõrgema kontsentratsiooni veres kui pikema aja jooksul vähehaaval juues, sest viimasel juhul alkoholi lagunemine ja eritumine piirab tema sisalduse tõusu. Tühja kõhuga imendub alkohol kiiremini ja täielikumalt kui täis kõhuga, näiteks rasvad ja valkained võivad alkoholi imendumist vähendada kuni ühe kolmandiku võrra. Teatud osa etendab ka tarvitatava alkohoolse joogi iseloom – kanged joogid (viin, konjak, dzinn, viski) põhjustavad kiirema imendumise tõttu mõnevõrra kõrgema kontsentratsiooni kui lahjad joogid (õlu, vein). Oluline on ka inimese kehakaal – sama annus alkoholi annab väiksema kehakaaluga inimesel kõrgema sisalduse veres ja kudedes kui suurema kehakaaluga inimestel.

Alkoholi taluvus ehk tolerantsus alkoholi suhtes
Palju oleneb konkreetse isiku tundlikkusest alkoholi suhtes. Mitmed faktorid alandavad kesknärvisüsteemi tundlikkust ja raskendavad joobe kliinilist pilti. Laste, noorukite ja naiste kesknärvisüsteem on alkoholi suhtes tundlikum. Tolerantsust vähendavad ka aju traumaatilised või aju veresoonte kahjustused, maksahaigused, enamik psüühilisi haigusi ning kaugele arenenud alkoholism. Alkoholitaluvuse ajutist alanemist põhjustavad väsimus, magamatus, ägedad nakkushaigused, emotsionaalne erutusseisund ja kõrge õhutemperatuur.

Kerge joove
Enesetunne paraneb, enesekriitika alaneb. Sellest johtub käitumises ning kõnes ilmnev uljus, kergemeelsus ja hoolimatus. Lõbus meeleolu ja pealiskaudsus. Suurenenud jutukus. Liigutused on elavnenud, nende täpsus aga alanenud. Koordinatsioonihäired ja kerged tasakaaluhäired. Nägu kergelt õhetav, silmade sidekest punetab.

Keskmine joove
Meeleolu kõrgenemine ulatub eufooriani, emotsionaalse labiilsuse tõttu võib see kergesti üle minna kurbuseks, ägeduseks või vihahooks. Vaheldumisi esineb tormakaid sõpruseavaldusi ning vihapurskeid. Kaalutlemine ja kriitika on sedavõrd alanenud, et tehakse tegusid, mida kaines olekus tegemast takistavad taktitunne, viisakusreeglid ja eetilised normid. Artikulatsioon muutub ebaselgeks, sellest on tingitud joobnu lällav, paiguti raskesti mõistetav kõne. Liigutused on kohmakad ning ebatäpsed. Tasakaal on häiritud: seismisel inimene kõigub, kõndimisel taarub ja tuigub.

Raske joove
Esiplaanil on teadvuse edenev hägunemine. Võime ümbrusest muljeid vastu võtta ja neile reageerida alaneb järk-järgult kuni lõpuks ulatub koomaseisundini. Raskes joobes inimesega on kontakt tugevasti raskendatud, hiljem lakkab täiesti. Mõttekäik ja kõne on kaootiliselt katkendlikud, jutt artikulatsioonihäirete tõttu ebaselge. Inimene seisab suurivaevu jalul, tihti kukub, tõuseb ja jälle kukub. Raskes joobes inimene võib uinuda peolaua ääres, bussis, pargipingil, tänaval või koguni lumehanges. Narkoosiseisund võib üle minna surmavaks mürgituseks.

Alkoholijoobe kliiniliste tunnuste dünaamika on üldistes joontes paralleelne alkoholi sisaldusega organismis. Mitmete tegurite toimel võib aga selles ette tulla märgatavaid kõrvalekaldumisi. Mitmed ained potentseerivad alkoholi toimet ja põhjustavad joobe raskenemist. Sellise toimega on uinutid, rahustid ja mitmed teised neurotroopsed preparaadid. Mitmete haiguste tagajärjel (ajukoljutraumad, halvaloomulised kasvajad, intellekti häired) on tundlikkus alkoholi suhtes kõrgenenud, mistõttu joobe sümptomaatika on tunduvalt raskem.

Alkoholi kroonilise tarbimise toime psüühikasse
Alkoholi kroonilise/pideva tarvitamise tagajärjed sõltuvad alkoholi tarvitamise sagedusest ja igakordsest alkoholi kogusest. On inimesi, kes tarvitavad alkoholi harva ja tagasihoidlikes hulkades. Neil isikutel taanduvad igakordse alkoholi tarvitamise tagajärjed kiiresti ja täielikult ning nende organismis tervikuna ega kesknärvisüsteemi tegevuses püsivaid muutusi ei kujune.

Alkoholi kuritarvitamine
Mõningatel juhtudel ohustab alkohol juba mõõdukaski annuses inimese tervist või tegutsemist, see on alkoholi kuritarvitamine . Nii on alkohol lapse-, nooruki- ja raugaeas tervisele tunduvalt ohtlikum kui keskeas. Kehaliselt või psüühiliselt haigetele on alkohol ohtlikum kui tervele inimesele. Raseduse ajal on alkohol mitte ainult emale tavalisest ohtlikum vaid ohustab ka arenevat loodet. Kõikidel nendel juhtudel on alkohol absoluutselt keelatud. Kuritarvitamiseks tuleb hinnata alkoholi juhuslikku pruukimist töö eel ja ajal. Eriti puudutab see töötamist transpordivahenditel ning kõrgustes ja liikuvate mehhanismide juures töötades.

Alkoholi liigtarvitamine
Kui inimene tarvitab alkohoolseid jooke korduvalt sellisel hulgal, et see põhjustab tunduva mürgistusseisundi keskmise või raske joobe kujul, on alust kõnelda alkoholi liigtarvitamisest. Alkoholi liigtarvitamist vaadeldakse haiguslikuna siis kui alkoholi tarvitatakse teatud perioodi vältel sellises hulgas, et see kahjustab isiku tervist või tema sotsiaalset funktsioneerimist (st. tema tööülesannete, perekondlike ja sotsiaalsete kohustuste täitmist).

Krooniline alkoholism ehk sõltuvus alkoholist ehk joomatõbi
Kui on kujunenud psüühiline ja somaatiline (kehaline) sõltuvus alkoholist, s.t. vajadus ja tung alkoholi järele, on tegu kroonilise alkoholismiga. Krooniline alkoholism on haigus, mis vajab süstemaatilist ravi ja kompleksseid rehabilitatsioonimenetlusi. Olulisteks tunnusteks kroonilise alkoholismi diagnoosimisel peetakse kontrolli kadumist tarvitatava alkoholi hulga üle ning tolerantsuse (taluvuse) tõusu alkoholi suhtes, mälulünkade esinemist, abstinentsi e. pohmelussündroomi alkoholi tarvitamisele järgnevatel päevadel. Alkoholsõltuvus kujuneb välja pikkamööda tehes läbi iseloomuliku arengukäigu alkoholi juhuslikust mõõdukal hulgal tarvitamisest kuni pideva liigtarvitamiseni. Igal isikul areneb alkoholism individuaalse pildiga ning tempoga. Mõnel alkoholi liigtarvitajal jääb tõbi pikemaks ajaks püsima kergele astmele, jõudmatagi kroonilise alkoholismi kõige raskemasse staadiumi. Võimalik on ka alkoholismi spontaanne katkestamine, s.t. alkoholi liigtarvitamisest loobumine.

Kroonilise alkoholismi esimene staadium
Tekib tung alkoholi järele. Kui inimene on mõningase koguse alkoholi sissevõtnud tekib tung edasi juua, kuni alkoholi lõppemiseni või kuni raske joobe saabumiseni. See on kontrolli kadumine tarvitatava alkoholi hulga suhtes. Hiljem kaob ka kontroll situatsiooni suhtes: inimene ei suuda alkoholi edasisest ülemäärasest tarvitamisest hoiduda isegi ebasobivas situatsioonis ja vaatamata kaaslaste keelitamisele ning seltskonna üldisele hukkamõistavale suhtumisele. Kainest peast inimene spontaanset tungi alkoholi järele sel staadiumil veel ei tunne. Teiseks tunnuseks sellel staadiumil on tolerantsuse ehk taluvuse tõus alkoholi suhtes. Inimene hakkab taluma senisest suuremaid annuseid alkoholi, need ei põhjusta endise raskusega joovet. Taluvus võib tõusta väga kõrgele, on kirjeldatud alkohoolikuid, kes ööpäeva jooksul joovad mitu liitrit viina, ilma et kujuneks rasket joovet. Esimeses staadiumis kustub organismi kaitserefleks – alkoholi suure annuse toimel vallanduv okserefleks . Alkoholismi esimeses staadiumis hakkab esinema ka üksikuid mälulünki . Kujunevad muutused inimese psüühilistes võimetes ja funktsioonides. Inimene muutub loiumaks, initsiatiiv ja energia kahanevad. Töövõime langeb. Sageli kaasneb psüühiline ebamugavustunne: seesmine pinge- ja ärevustunne, rahulolematus enesega ja ümbrusega ning meeleolulangus. Alkoholismi esimeses staadiumis kujunevad välja häired siseelundite tegevuses . Ilmnevad maksafunktsiooni häired, südame – ja vereringe tegevuse korrapäratus, mao ärritusnähud, käte värisemine. Häired on selles staadiumis veel funktsionaalsed, nad taanduvad alkoholist loobumisel üsna kiiresti. Individuaalselt erineva aja jooksul, keskmiselt 2-4 aastat pärast esimese staadiumi tunnuste ilmnemist, läheb alkoholism edasi teise staadiumi.

Kroonilise alkoholismi teine staadium
Iseloomulikuks tunnuseks on selgekujuline abstinentsi ehk pohmeluse seisund . Alkoholi suuremal hulgal tarvitamisele järgneval hommikul on inimese enesetunne äärmiselt halb: esineb nn kassiahastus, vaevab tugev seesmine pinge ning ärevuse tunne. Esinevad südamekloppimine, õhupuudustunne, higistamine, tugev käte- ja teiste lihaste värisemine, intensiivne peavalu. Äärmiselt halva enesetunde tõttu ei ole inimene võimeline tööks ega muuks sihipäraseks tegevuseks. Uue annuse alkoholi toimel mööduvad pohmelusenähud kiiresti ja töövõime ning enesetunne taastuvad. Sellest on tingitud sellele staadiumile iseloomulik reeglipärane peaparandus. Tihti aga saab peaparandusest alguse uus jooming sugenevad mitmepäevased või mitmenädalased joomaperioodid. Teises staadiumis ilmneb tung alkoholi järele juba ilma eelneva alkoholi tarvitamiseta, kaines seisundis. Tung avaldub sööstudena: mõne aja jooksul võib inimene elada ja töötada kainelt, siis aga, enamasti mõne ebameeldivuse või pingeseisundi tõttu tekib vastupandamatu tung alkoholi järele, millest saab alguse järjekordne joomasööst. Alkoholitaluvus tõuseb esialgu veelgi, siis jääb püsima individuaalselt kõrgele nivoole, mõnikord aastateks. Mä lulüngaga joobed muutuvad reeglipäraseks. Arenevad edasi püsiva iseloomuga psüühilised muutused . Inimene muutub üha ükskõiksemaks oma ühiskondliku positsiooni ja elus edasijõudmise suhtes. Algavad tööluusid, huvid kitsenevad. Alkohoolik muutub emotsionaalselt labiilseks, kergesti ärrituvaks, vahel agressiivseks. Mitmetes elundites tekivad orgaanilised kahjustused: krooniline gastriit, krooniline maksapõletik, sageli ka südamelihase ning kesknärvisüsteemi kahjustused. Teise staadiumi kestus on suurte individuaalsete erinevustega. Mõnel alkohoolikul areneb juba ühe-kahe aasta pärast alkoholismi kolmas staadium, mõnel kulub selleks mitukümmend aastat.

Alkoholismi kolmas staadium (lõppstaadium)
Iseloomulikuks sellele staadiumile on kesknärvisüsteemi taluvuse alanemine alkoholi suhtes, alkohoolik muutub järjest tundlikumaks alkoholi suhtes, ta talub seda üha vähem. Esialgu on ta sunnitud piirama joodava alkoholi hulka, hiljem loobuma kangetest jookidest üldse ja üle minema lahjematele jookidele. Iseloomulik on ka joobe iseloomu muutus: alkoholi tarvitamisel ei saabu enam eufooriat ega lõbusat seltsivust, vaid hakkavad domineerima pahurus, konfliktivalmidus, ärritatavus ja agressiivsus. Esineb pidev tung alkoholi järele ja reeglipärane peaparandus. Sellise inimese huvid piirnevad ainult alkoholiga, aktiivsus ilmneb ainult alkoholi hankimisel. Moraalsed pidurid on minetanud igasuguse võime kontrollida inimese käitumist. Välja on kujunenud isiksuse degradatsioon (taandareng). Süvenevad siseelundite kahjustused ning lõpuks saabub surm kõige enam kahjustatud elundsüsteemi tegevuse lakkamise tagajärjel.